Luuletused (poems) by Raimo Pregel

Kõik kõneleb me'ga päevast päeva,
otsekui liblikas elaks päeva,
päeva me iseendis-
ei näe, ei mõista- midagi imelikku!
Järgmine hetk- kõik kadunud.. igavikku?!

Liblika eluiga vaid hetkede jada,
teame, näeme, kuid kas midagi mäda?
Ei rahutu, ei stressis, ei surutud-
Silmis sära, täpipealt kui muretul.

Lend see piklik ja universaalne,
näha kõike, mis esialgu uuelaadne.
Ei kahetsusi, ei lohutusi, ei ümbermõtlemisi,
tundes kõike, kui ette plaanitud tohutusi.

Saabub see hetk, kuniks liblikas hääbuma peab-
ei tagasi ta vaata, otsekui edasist teab.
Otsekui asendaks midagi, kedagi, tulles kellegi jaoks.
Pole kokkusattumusi, sääraseid sündmusi me kõik ritta vaid laoks.

Nüüd ütlen ma tsau, ei see tähenda, et ma kaoks,
vaid hetke võtan- olen inimene, puhkan, et saabuda taas,
saabuda ilma, et oleks lahkunud su jaoks.

Ei ole me liblikad, eluiga tohutult meil pikem,
kuid kas võtame eeskuju, või rahmime, et kõik oleks sitkem?
On sel mõtet, on see õnnelikkuse tee?
AH! Mis vahet sel on!?
Pigem elame hetkes, naudime seda lõputut teekonda me.