Raimo Pregel

Have you ever had a chance to escape this world?
To go to bed mid-day and enjoy the sleep,
to have a peaceful moment when you´re curled,
and the memory of another - the chance to keep?

To only wake up to something out of sync,
a place where you did not belong.
Just like the world has absolutely changed within a blink,
almost like something was completely wrong.

To come to an understanding that nothing has really changed,
and that in a world often so cold, you were really trying.
Trying to become this person who was being estranged,
because most answer with hate to questions of love - terrifying.

And then not only from the dream, but from life, you awaken,
to understand that you´ve never really had a place,
But you´ve always loved the thrill of an adventure you have taken,
which has given you hope, that it was correct, to choose just that specific pace.

So at the end of each day we bear the key to our illusions,
and choose which of them we keep, which we break,
But be honest with yourself - always try to make pure conclusions,
because who would devote all their energy to a life that´s fake?

 

Raimo Pregel

I wonder who would dare to live the life of needs, 
not to completely ignore the wants, but to focus on what feeds. 
It would be a life lived totally in the present, 
and to become free of all the nonsense that is totally unpleasant. 

 I wonder who would dare to live the life of needs, 
to go on an adventure and not even wonder where it leads. 
To give yourself up to whatever fate has instore for you, 
to find something, that for you is completely true. 

I actually don´t wonder who would dare, 
because most, who don´t feel - don´t really care. 
And those who care, willing or not, open or blocked, have already departed, 
on a journey so great - they have absolutely no idea on what they´ve started.

 

Raimo 'RayRay' Pregel

Kõik, mis pähe tuleb, enamus sinna jääb,
tahame öelda, kuid kardame, et kõik see kaob.
Mõtlemata, et nii edasi ma ju ei läe,
kui hoian fakte, mis muudaks kõike, mida näen.

Elu ju määratud osaliselt ole,
mis meil siis enam karta, kui lubatud kõik peale punase tule.
Oleme need, kes oleme - räägime siis tõtt, otse põhjast,
mis meid tagasi hoiab, kas lootust mõistest tühjast?

Ei meil mõtet võidelda olematusega,
täita vaid tundeid, mis täidetud tundmatusega.
Tuleb täita kõike, käia kaasas ajaga,
et ei toimuks midagi, mis oleks pahuksis me tajuga.

Teame, et raske, lootusetult parandades hetke,
kuid mõista tuleb- elul meil plaaninud tohutu retke.
Lasta lõdvaks, usaldada endid, liikuda, liikuda -
alles siis näeme, tunneme SEDA-
milleks niisama kiikuda?

 

Raimo 'RayRay' Pregel

Kõik kõneleb me'ga päevast päeva,
otsekui liblikas elaks päeva,
päeva me iseendis-
ei näe, ei mõista- midagi imelikku!
Järgmine hetk- kõik kadunud.. igavikku?!

Liblika eluiga vaid hetkede jada,
teame, näeme, kuid kas midagi mäda?
Ei rahutu, ei stressis, ei surutud-
Silmis sära, täpipealt kui muretul.

Lend see piklik ja universaalne,
näha kõike, mis esialgu uuelaadne.
Ei kahetsusi, ei lohutusi, ei ümbermõtlemisi,
tundes kõike, kui ette plaanitud tohutusi.

Saabub see hetk, kuniks liblikas hääbuma peab-
ei tagasi ta vaata, otsekui edasist teab.
Otsekui asendaks midagi, kedagi, tulles kellegi jaoks.
Pole kokkusattumusi, sääraseid sündmusi me kõik ritta vaid laoks.

Nüüd ütlen ma tsau, ei see tähenda, et ma kaoks,
vaid hetke võtan- olen inimene, puhkan, et saabuda taas,
saabuda ilma, et oleks lahkunud su jaoks.

Ei ole me liblikad, eluiga tohutult meil pikem,
kuid kas võtame eeskuju, või rahmime, et kõik oleks sitkem?
On sel mõtet, on see õnnelikkuse tee?
AH! Mis vahet sel on!?
Pigem elame hetkes, naudime seda lõputut teekonda me.

 

Raimo 'RayRay' Pregel

Elu, pööreldes tee peal, teeb pöörde,
vaatamata ette-taha, teeme otsuse kiirustades.
Meeldib? Ei? Ei tea, aga truuks sel jääme-
miks tihti mitte kindlalt, miks mitte nagu peab?

Peas mõtted, tiireldes kui lehed tuules,
üritame leida põhjust põhjendamatust,
üritame raskendada lihtsustatut.
Kas me mõte on õige- on meile elu lõpuni truu
või pigem valmistab pettumust,
et ei pettuks muus?

Loodame päevast päeva lootusetule-
teades, tundes, nähes reaalsust, kuid panustades valele.
On see igavusest või intelligentsusest?
Teame me midagi, mida me ei tea?

Me oleme kõik alles looted,
elanud vähem, et võimelised näha veeranditki pilti.
Kes me oleme, et kinnitame teadvat paremat ja õigemat?
Kes me oleme, et teada, et suudame kinnitada teadvat paremat ja õigemat?

Päevast päeva käitume soovidel,
terve 6,5 miljardit inimest instiktidel.
Mida me valesti teeme, et enamikel puudub vabadus?
Mida me teha saaksime, et taastada kirglik loomulik säde?

AH! Kes olen ma, et kõhelda praeguses!
Lootusetult lootes utoopilist headust.
Ehk ongi praegu tipp, ehk polegi me orjad, ehk see ongi õnnelikkus?
Ehk kõik jah on ei, kõik, mis üleval, on all, ja kõik, mis paremal, on tegelikult vasakul?
Ei tea, ei huvita- liigun edasi!
Tähtis pole definitsioon, keel ega sõnad.
Tähtis on tunne, mis meid valitseb,
mis on alati terviklik,
mis on alati unikaalne -
tuleb kord, mil kõneleme tunnete mõistes.
Saabub hetk, mil "tunneme," mida oleme eluaeg üritanud kirjeldada.
Kaob põhjus arusaamatusteks - ei sõdu, vaidlusi ega konflikte -
tänapäeva kommete ja reeglitega arvestades täielikult utoopiline "võimatu" situatsioon -
aga...
kas tegelikult on?

 

Luuletused (poems)

! Võite kasutada luuletusi, kuid ainult koos minu nimega.
! You may use the poems, but only with my name attached to it.


Luuletused, mis on kirjutatud Raimo Pregeli poolt
Poems which are written by Raimo Pregel