Luuletused (poems) by Raimo Pregel

Kõik, mis pähe tuleb, enamus sinna jääb,
tahame öelda, kuid kardame, et kõik see kaob.
Mõtlemata, et nii edasi ma ju ei läe,
kui hoian fakte, mis muudaks kõike, mida näen.

Elu ju määratud osaliselt ole,
mis meil siis enam karta, kui lubatud kõik peale punase tule.
Oleme need, kes oleme - räägime siis tõtt, otse põhjast,
mis meid tagasi hoiab, kas lootust mõistest tühjast?

Ei meil mõtet võidelda olematusega,
täita vaid tundeid, mis täidetud tundmatusega.
Tuleb täita kõike, käia kaasas ajaga,
et ei toimuks midagi, mis oleks pahuksis me tajuga.

Teame, et raske, lootusetult parandades hetke,
kuid mõista tuleb- elul meil plaaninud tohutu retke.
Lasta lõdvaks, usaldada endid, liikuda, liikuda -
alles siis näeme, tunneme SEDA-
milleks niisama kiikuda?