Raimo 'RayRay' Pregel
Elu, pööreldes tee peal, teeb pöörde,
vaatamata ette-taha, teeme otsuse kiirustades.
Meeldib? Ei? Ei tea, aga truuks sel jääme-
miks tihti mitte kindlalt, miks mitte nagu peab?
Peas mõtted, tiireldes kui lehed tuules,
üritame leida põhjust põhjendamatust,
üritame raskendada lihtsustatut.
Kas me mõte on õige- on meile elu lõpuni truu
või pigem valmistab pettumust,
et ei pettuks muus?
Loodame päevast päeva lootusetule-
teades, tundes, nähes reaalsust, kuid panustades valele.
On see igavusest või intelligentsusest?
Teame me midagi, mida me ei tea?
Me oleme kõik alles looted,
elanud vähem, et võimelised näha veeranditki pilti.
Kes me oleme, et kinnitame teadvat paremat ja õigemat?
Kes me oleme, et teada, et suudame kinnitada teadvat paremat ja õigemat?
Päevast päeva käitume soovidel,
terve 6,5 miljardit inimest instiktidel.
Mida me valesti teeme, et enamikel puudub vabadus?
Mida me teha saaksime, et taastada kirglik loomulik säde?
AH! Kes olen ma, et kõhelda praeguses!
Lootusetult lootes utoopilist headust.
Ehk ongi praegu tipp, ehk polegi me orjad, ehk see ongi õnnelikkus?
Ehk kõik jah on ei, kõik, mis üleval, on all, ja kõik, mis paremal, on tegelikult vasakul?
Ei tea, ei huvita- liigun edasi!
Tähtis pole definitsioon, keel ega sõnad.
Tähtis on tunne, mis meid valitseb,
mis on alati terviklik,
mis on alati unikaalne -
tuleb kord, mil kõneleme tunnete mõistes.
Saabub hetk, mil "tunneme," mida oleme eluaeg üritanud kirjeldada.
Kaob põhjus arusaamatusteks - ei sõdu, vaidlusi ega konflikte -
tänapäeva kommete ja reeglitega arvestades täielikult utoopiline "võimatu" situatsioon -
aga...
kas tegelikult on?
Post a Comment