- Posted by Raimo Pregel
- Monday, October 26, 2015
- Posted by RP
- Monday, March 9, 2009
tahame öelda, kuid kardame, et kõik see kaob.
Mõtlemata, et nii edasi ma ju ei läe,
kui hoian fakte, mis muudaks kõike, mida näen.
Elu ju määratud osaliselt ole,
mis meil siis enam karta, kui lubatud kõik peale punase tule.
Oleme need, kes oleme - räägime siis tõtt, otse põhjast,
mis meid tagasi hoiab, kas lootust mõistest tühjast?
Ei meil mõtet võidelda olematusega,
täita vaid tundeid, mis täidetud tundmatusega.
Tuleb täita kõike, käia kaasas ajaga,
et ei toimuks midagi, mis oleks pahuksis me tajuga.
Teame, et raske, lootusetult parandades hetke,
kuid mõista tuleb- elul meil plaaninud tohutu retke.
Lasta lõdvaks, usaldada endid, liikuda, liikuda -
alles siis näeme, tunneme SEDA-
milleks niisama kiikuda?
- Posted by RP
Raimo 'RayRay' Pregel
otsekui liblikas elaks päeva,
päeva me iseendis-
ei näe, ei mõista- midagi imelikku!
Järgmine hetk- kõik kadunud.. igavikku?!
Liblika eluiga vaid hetkede jada,
teame, näeme, kuid kas midagi mäda?
Ei rahutu, ei stressis, ei surutud-
Silmis sära, täpipealt kui muretul.
Lend see piklik ja universaalne,
näha kõike, mis esialgu uuelaadne.
Ei kahetsusi, ei lohutusi, ei ümbermõtlemisi,
tundes kõike, kui ette plaanitud tohutusi.
Saabub see hetk, kuniks liblikas hääbuma peab-
ei tagasi ta vaata, otsekui edasist teab.
Otsekui asendaks midagi, kedagi, tulles kellegi jaoks.
Pole kokkusattumusi, sääraseid sündmusi me kõik ritta vaid laoks.
Nüüd ütlen ma tsau, ei see tähenda, et ma kaoks,
vaid hetke võtan- olen inimene, puhkan, et saabuda taas,
saabuda ilma, et oleks lahkunud su jaoks.
Ei ole me liblikad, eluiga tohutult meil pikem,
kuid kas võtame eeskuju, või rahmime, et kõik oleks sitkem?
On sel mõtet, on see õnnelikkuse tee?
AH! Mis vahet sel on!?
Pigem elame hetkes, naudime seda lõputut teekonda me.
- Posted by RP
Raimo 'RayRay' Pregel
Elu, pööreldes tee peal, teeb pöörde,
vaatamata ette-taha, teeme otsuse kiirustades.
Meeldib? Ei? Ei tea, aga truuks sel jääme-
miks tihti mitte kindlalt, miks mitte nagu peab?
Peas mõtted, tiireldes kui lehed tuules,
üritame leida põhjust põhjendamatust,
üritame raskendada lihtsustatut.
Kas me mõte on õige- on meile elu lõpuni truu
või pigem valmistab pettumust,
et ei pettuks muus?
Loodame päevast päeva lootusetule-
teades, tundes, nähes reaalsust, kuid panustades valele.
On see igavusest või intelligentsusest?
Teame me midagi, mida me ei tea?
Me oleme kõik alles looted,
elanud vähem, et võimelised näha veeranditki pilti.
Kes me oleme, et kinnitame teadvat paremat ja õigemat?
Kes me oleme, et teada, et suudame kinnitada teadvat paremat ja õigemat?
Päevast päeva käitume soovidel,
terve 6,5 miljardit inimest instiktidel.
Mida me valesti teeme, et enamikel puudub vabadus?
Mida me teha saaksime, et taastada kirglik loomulik säde?
AH! Kes olen ma, et kõhelda praeguses!
Lootusetult lootes utoopilist headust.
Ehk ongi praegu tipp, ehk polegi me orjad, ehk see ongi õnnelikkus?
Ehk kõik jah on ei, kõik, mis üleval, on all, ja kõik, mis paremal, on tegelikult vasakul?
Ei tea, ei huvita- liigun edasi!
Tähtis pole definitsioon, keel ega sõnad.
Tähtis on tunne, mis meid valitseb,
mis on alati terviklik,
mis on alati unikaalne -
tuleb kord, mil kõneleme tunnete mõistes.
Saabub hetk, mil "tunneme," mida oleme eluaeg üritanud kirjeldada.
Kaob põhjus arusaamatusteks - ei sõdu, vaidlusi ega konflikte -
tänapäeva kommete ja reeglitega arvestades täielikult utoopiline "võimatu" situatsioon -
aga...
kas tegelikult on?
Luuletused (poems)
! Võite kasutada luuletusi, kuid ainult koos minu nimega.
! You may use the poems, but only with my name attached to it.
Luuletused, mis on kirjutatud Raimo Pregeli poolt
Poems which are written by Raimo Pregel